|
Et Akita on selline nagu ta täna on, on Jaapani sajandite pikkuse kasvatuse ja aretuse tulemus. Jaapani ajalugu, nii kirjalik kui ka suuline, kirjeldab Akitat kui ühte vanimaist kohalikest koera tõugudest. Arvatakse, et Akitade eelkäijad saabusid Jaapanisse enne veel, kui Jaapani ja Euroopa mandrid üksteisest eraldusid.  Sajandeid tagasi omasid neid iseseisvaid ja väärikaid koeri vaid Shogunid, Jaapani keiserlikud valitsejad. Akitade uhke olemuse tõttu pakkus inimene neile koera jaoks erakordseid elamistingimusi, nagu oma maja ja teenijate olemasolu. Räägitakse lugusid Shogunist kes isegi pakkus oma koerale 530,000 m2 suurust maalappi. Kuuldatavasti oli Akitade omanikel spetsiaalne keel oma koertega kõnelemiseks, mida kutsuti “koera sõnadeks.” Akitale, ja ka teistele Jaapani tõugudele, omistatakse iseloomujooni, mida seostatakse hinge kontseptsiooni, kuulelikkuse, ustavuse ja julgusega.
Akitad on head seltsi- ja efektsed showkoerad, kuid mitte mingil juhul ei tohi alahinnata nende ülihead haistmis- ja kuulmismeelt valvekoertena. Samas on nad aga juba tuttavate inimeste suhtes väga sõbralikud ja suhtlemisaltid, ning äärmiselt kiinduvad oma peremeestesse. Nad vajavad keskmisel hulgal liikumist, sobivad hästi ka korteris kasvatamiseks, ei söö väga palju ja on pika-ealised. Nad on väga iseseisvad, uhked ja tihti põikpäised koerad, kellega omanik peab natuke vaeva nägema ja õppima temaga ümber käima.
|
